älis

Öösel olin Ketu pool. Vaatasime kella poole kaheni igasugu videoid. Lõpuks saime magama.

Olin pannud endale äratuse kella 8.45 kuna kell 10 pidime olema juba Rahvusraamatukogus kus algas psühholoogia loeng. Ärgata suutsin ikkagi kell 9. Sättisime end valmis ja Helen viskas meid autoga ära. Nii tore, et lõpuks on lumi maas ja korralikult.

Loengust oleksin ma tegelikult oodanud enamat. Lootsin, et ehk rääkitakse ka hobuse psühholoogikast. Kuid peamised teemad oli siiski liiga üldised. Kõik polnud isegi mitte ratsutamisega seotud. Tegelikult polnud see loenudpidaja isegi spetsaliseerunud ratsutamisele vaid ta rääkis kõigest - vibulaskmine , ujumine , korvpall jne. Aga ega väga viga polnud, jäin rahule ja loodan nii mõndagi tulevikus praktiseerida.

Loeng lõppes kell 13.00 siis läksime trolli peale ja veska. Läksime ketuga ennem veel mäkist ka läbi. Ostsime süüa ja läksime veska.Avastasin et mul on rahakott kadunud.Mul polnud sentigi raha võistluste jaoks. Jumal tänatud et ma ennem mäkis jõudsin ära käija. Kuid siiski kõik mu kaardid- pangakaart,ID-kaat ja muud klendikaardid olid seal sees ja neid oli umbes 10.Susanna ja Vanessa olid nii toredad et laendasid mulle raha, mul pole õrnaaimugi kust ma muidu oleksin raha saanud.

Võistlused pidid algama kell 15.30, kuid alles kell 15.00 hakati siluma ja õigeks ajaks valmis ei jõutud. Alustasime vist kella neljast kui õigesti mäletan.´Stardijärjekorras oli 15.

Panin hobuse valmis läksin koridori jalutama. Veidi aja pärast sain soendama. Soendus oli üprski hea. Kuigi mulle ei meeldi soojenusalaga võistlused, sest minumeeselt on ruumi nii vähe. Enne mind startis Ketu.

Läksin starti.Läksin 1 peale hea tempoga ja proovisin mitte tõmmelda.Puhas. Sõitsin rajani välja ja pööre 2 samuti puhas. 3 oli tagasipöördega lattaed mis oli ka puhas. 4 ronisin kaelapeale, aga Roger suutis mind päästa ja puhas.Viies oli süsteem sammus klappisid ilusti ja puhas. Kuues oli plank ka puhas. Seitsmes oli okser puhas. kaheksas oli nõmeda pöördega ja unustasin selle takistuse olemasolu ja ajasin maha. Pööre üheksandale, Tunnen kuidas sadul vajub. Pressin ja pressin aga ma ei saanud sadulat tagasi selja peale ja see lendas täiesti küljepeale. Katkestasin.

Võtsin sadulat tagantpoolt tõstva pehmenuse ära ja sain viimasena uues võimaluse startida. Põhiparkuur oli puhas. Nägin sammu ei roninud ette. No super miks ma ei või koge nii sõita vaid pean ikka alguses kõik ära rikkuma. Sain ümberhüpped ka sõita samamoodi puhas. Olin küll veid pettunud et ma ei suuda koheselt parkuuri sõita nii nagu peab. Kostja ei öelnud mulle MITTE ÜHTEGI sõna. Isegi parkuuri ei vaadanud ta minuga... oleks ju võinud. Ise olen rahul ja sain oma lohutusauhinnalise viienda koha.

Kirjutage kommentaaridesse, et mis teid rohkem huvitab, kas see kui ma ratsutamisest kirjutan või võiksin hoopis muust ka rohem kirjutada :)