Täna olime Celiniga kahekesi trennis ja trenn hakkas juba 12.30. Milline piin oli ennast sinna tassida. Ärkasin hommikul läbi raskuste, kuid siiski ärkasin. Tegin kõikke nii aeglaselt kui vähegi suutsin. Lõpuks kui ma 11.38 bussi peale läksin siis tuli Ketu ka mulle vastu sest ta vist ei olnud midagi targemat teha. Tallis täpselt sama, lihtsalt ei jaksanud midagi teha. Celin jõudis natuke peale 12.
Hirm trenni ees oli meeletu, juba üksnes mõte, et meid on ainult 2 tükki ja täna sellele on Kosjal rohkem võimalust meie kallal vinguda. Ühte nurka oli maneezi rull jäetud, mida Roger meeletult kartis. Kostja pani meile mingid kollased torud mis tegelikult olid vist lattideks mõteldud ja ta kartis neid ka meeletult.
Mind häirib fakt, et ma teen iga trenn täpselt samu vigu. Tekib küsimus, et kas ma ei saa eesti keelest aru või ? Ta käsib mul kannaga sõita aga mina pressin ikka säärte vahele ja piiran ta liikumist põlvedega. Aga mulle jäävad elu lõpuni meelde Larsi sõnad `PÕLVED KINNI , PÕLVED KINNI , PÕLVED KINNI`. Uskuge mind see ümberõppimine on tohutult raske. Ma ju annan endale aru, et jalg peab puusast liikuma aga ma olen ilmselgelt liiga loll, et seda praktiseerida.
Kui soendus tõkkeid hüppama hakkasime, siis hakkasid mu vead jälle korduma. Liiga vähe kanda, ei hoia lõpuni ratset käes, tahan teda enda kehaga hüppama panna,viskan ratsme enne tõket ära ja tekitan sellega temas ebakindlust, rebin teda eest ja üritan sammu parajaks teha kuigi see peaks hobuse vaadata olema , vaatan maha ja teen veel kõikke muud ebavajalikku.
Aga lõpuks, hakkas midagi toimuma. Ma ei rebinud teda enam. Aga lihtsalt mu tekib ebakindlus, et kas ta ikka hüppab , kas ta läheb alla või läheb hoopis kaugelt. Kõik need küsimused otsivad vastust mu peas ja ma lihtalt ei suuda ennast lõdvaks lasta ja lihtsalt tal minna anda. Vahel hakkan üldse üleliia kihutama. Ma võikski neid vigu siia loendama jääda sest neid on lõputult.
Igaljuhul laupäeval on Veskas mingitmoodi treeningvõistlused ja teen seal vist 2 starti.
No comments:
Post a Comment