Tegin elu parima diili, sain oma väkseks jäänud turvavesti eest uued roeckl kindad ja mega ilusa poni teki.
Ei tea mis Rogerile täna sisse läks , ju siis ei olnud lihtsalt meie päev
Sometimes it is so hard that it would be easier to give up
Tuesday, January 24, 2012
Tegin elu parima diili, sain oma väkseks jäänud turvavesti eest uued roeckl kindad ja mega ilusa poni teki.
Ei tea mis Rogerile täna sisse läks , ju siis ei olnud lihtsalt meie päev
Saturday, January 21, 2012
ma pole nii kaua siia kirjutanud, et mul on kohutavalt palju rääkida. Ei tea kohe millest alustada... Ma alustan sellest, mis mulle üldse meelde tuleb
. Eelmisel reedel tuli Triin linna. Käisin tal rogi peal vastas ja hiljem läksime Laitse. Tegelikult oli ju 13.Reede aga ma ei oska öelda ehk oli hoopis 14 ja Laupäev halvem.
Reedel tallis ka ei käinud Ketu jalutas Rogerit. No igastahes meil olid hommmikul täiesti valed bussiajad ja me läksime 2 korda olematu bussi peale. Laupäeval kui lõpuks koju saime läksin kodus peaaegu, et kohe magama...kuigi oleksin pidanud talli minema. Celin kordetas Rogerit.
vahepealset ma ei mäleta aga siis tuli Teisipäev.
Koolis ma ei käinud läksin veska ja kell kuus oli hüppetrenn. Tundsin vist peaaegu esimest korda, et ma teen midagi ise ka selle jaoks, et hobune parem oleks. Takistused olid jah madalad aga asi nagu toimis juba. Pärast läksin koju ja mu ema läks juba hommikul soome.
Kolmapäeval ratsutasin ja neljapäeval oli puhkepäev.Lotta käis ka veskas kolmapäeval :)
Leppisin Kostjaga kokku, et lähen reedel hüppetrenni, sest kui tahan hüpata 2 korda nädalas siis peab vahe olema vähemalt 2 päeva. No neljapäeval läksin Ketu poole ööseks ja hommikul jälle ei jõudnud kooli ja läksime kella ühest veska. Kell viis läksin hüppama. No ma ei saa aru, need venelased on peast opakad. Nad ei lasknud mul üldse hüpata. Igakord kui tahtsin hüpata siis sõitis keegi mulle ette ja pidevalt kuulsin et MINA trügin. No ma ei saa aru, kui nad ise olid juba vähemalt 3 korda tulnud ja mina polnud veel ühtki korda saanud hüpata siis mina trügin või. Takistused olid ka väga madalad,suutsin nutma ka hakata,sest nad kõik olid nii lollid. Mul hüpata ei lasknud, ise ei suutnud ka hüpata, mina venekeelest aru ei saanud,et mis takitust tulema peab ja siis ma lihtsalt olin igalpool viimane ja hüppasin siis kui nad lubasid. Hobused kihutasid neil alt ära nad ei austa üksteist ka absoluudselt ja sõidavad kõigile ja kõigele otsa. Lõpuks Kostja tõstis mulle ka.
Õhtul tegime Erlega seda mida pidime.
Täna hommikul läks Erle appi ja ma mõtlesin, et lähen Rogeriga õue. Sain õue ja jõudsin Volvo platsile, alguses jah lõi tagant üles ja jooksis veidi korde otsas. Pärast läks asi hulluks... ta lohistas mind mööda platsi. Ma lihtsalt istusin maas ja lohisesin. Väga normaalne ja siis kui püsti üritasin tõusta,lohisesin veel hullemini. Lõpuks ta pani ise ka külje maha. Väga hea, et kukkus sest ma ei oleks suutnud teda seisma saada ilma selleta. Ma vist kõlan nagu mingi sadist.. aga ei mulle tegelikult ei paku rõõmu kui hobused kukuvad aga ma oleksingi sinna lohisema jäänud. Läksin siis talli. Ma olin nagu vaimselt ära vägistatud.Väga raske oli olla, oleks tahtnud sinna jalutus koridorri pikali visata,sest jalad lihtsalt surid ja ma ei jaksanud midagi teha.
Siis magasin paar tundi. Rääksime Laura, Camille ja Ketuga igasugu tuuma sõdadest, Põhja-Koreast , tsunaamidest ja ühesõnaga tundsin end sellel hetkel väga targana. Poole viie ajal läksin ratsutama. Inx alguses ütles,et Roger hoiab jalga. Olin mega õnnetu. Siis tuli Kostja vaatama ja ütles et midagi pole. Võibolla oli kange võimiskit. Vahetasime Erlega ka korraks. Issake kui imelik oli Remusega sõita ja mul polnud kannuseid ka. Pärast sõitsin rogeriga galoppi ka päris hea oli kuigi ta suutis vahepeal ikka korralikult tagant üles lüüa. Pärast ei suutnud me ikka ära minna istusime veskas ja kella seitsme paiku läksime koju
. Mulle meeldib väga,et ma Erlega nii palju suhtlen. Kuigi osadele see vist väga ei meeldi.....
. Eelmisel reedel tuli Triin linna. Käisin tal rogi peal vastas ja hiljem läksime Laitse. Tegelikult oli ju 13.Reede aga ma ei oska öelda ehk oli hoopis 14 ja Laupäev halvem.
Reedel tallis ka ei käinud Ketu jalutas Rogerit. No igastahes meil olid hommmikul täiesti valed bussiajad ja me läksime 2 korda olematu bussi peale. Laupäeval kui lõpuks koju saime läksin kodus peaaegu, et kohe magama...kuigi oleksin pidanud talli minema. Celin kordetas Rogerit.
vahepealset ma ei mäleta aga siis tuli Teisipäev.
Koolis ma ei käinud läksin veska ja kell kuus oli hüppetrenn. Tundsin vist peaaegu esimest korda, et ma teen midagi ise ka selle jaoks, et hobune parem oleks. Takistused olid jah madalad aga asi nagu toimis juba. Pärast läksin koju ja mu ema läks juba hommikul soome.
Kolmapäeval ratsutasin ja neljapäeval oli puhkepäev.Lotta käis ka veskas kolmapäeval :)
Leppisin Kostjaga kokku, et lähen reedel hüppetrenni, sest kui tahan hüpata 2 korda nädalas siis peab vahe olema vähemalt 2 päeva. No neljapäeval läksin Ketu poole ööseks ja hommikul jälle ei jõudnud kooli ja läksime kella ühest veska. Kell viis läksin hüppama. No ma ei saa aru, need venelased on peast opakad. Nad ei lasknud mul üldse hüpata. Igakord kui tahtsin hüpata siis sõitis keegi mulle ette ja pidevalt kuulsin et MINA trügin. No ma ei saa aru, kui nad ise olid juba vähemalt 3 korda tulnud ja mina polnud veel ühtki korda saanud hüpata siis mina trügin või. Takistused olid ka väga madalad,suutsin nutma ka hakata,sest nad kõik olid nii lollid. Mul hüpata ei lasknud, ise ei suutnud ka hüpata, mina venekeelest aru ei saanud,et mis takitust tulema peab ja siis ma lihtsalt olin igalpool viimane ja hüppasin siis kui nad lubasid. Hobused kihutasid neil alt ära nad ei austa üksteist ka absoluudselt ja sõidavad kõigile ja kõigele otsa. Lõpuks Kostja tõstis mulle ka.
Õhtul tegime Erlega seda mida pidime.
Täna hommikul läks Erle appi ja ma mõtlesin, et lähen Rogeriga õue. Sain õue ja jõudsin Volvo platsile, alguses jah lõi tagant üles ja jooksis veidi korde otsas. Pärast läks asi hulluks... ta lohistas mind mööda platsi. Ma lihtsalt istusin maas ja lohisesin. Väga normaalne ja siis kui püsti üritasin tõusta,lohisesin veel hullemini. Lõpuks ta pani ise ka külje maha. Väga hea, et kukkus sest ma ei oleks suutnud teda seisma saada ilma selleta. Ma vist kõlan nagu mingi sadist.. aga ei mulle tegelikult ei paku rõõmu kui hobused kukuvad aga ma oleksingi sinna lohisema jäänud. Läksin siis talli. Ma olin nagu vaimselt ära vägistatud.Väga raske oli olla, oleks tahtnud sinna jalutus koridorri pikali visata,sest jalad lihtsalt surid ja ma ei jaksanud midagi teha.
Siis magasin paar tundi. Rääksime Laura, Camille ja Ketuga igasugu tuuma sõdadest, Põhja-Koreast , tsunaamidest ja ühesõnaga tundsin end sellel hetkel väga targana. Poole viie ajal läksin ratsutama. Inx alguses ütles,et Roger hoiab jalga. Olin mega õnnetu. Siis tuli Kostja vaatama ja ütles et midagi pole. Võibolla oli kange võimiskit. Vahetasime Erlega ka korraks. Issake kui imelik oli Remusega sõita ja mul polnud kannuseid ka. Pärast sõitsin rogeriga galoppi ka päris hea oli kuigi ta suutis vahepeal ikka korralikult tagant üles lüüa. Pärast ei suutnud me ikka ära minna istusime veskas ja kella seitsme paiku läksime koju
. Mulle meeldib väga,et ma Erlega nii palju suhtlen. Kuigi osadele see vist väga ei meeldi.....
Saturday, January 14, 2012
Eile oli 13 ja reede. Kooli läksin ma kolmandaks tunniks sest ma lihtsalt ei suutnud tõusta.Joonestamises oli töö ja pärast läksin koos Andriga koju.
Kella poole kuueks läksin ma Triinule rongijaama vastu. Tulime mu juurde vahetasin riided ja siis läksime taksoga vana-Pääsküla peatusesse ja seal Haapsalu bussi peale. Läksime Laitse tegelikult. Haruteel läksime maha ja käisime poest läbi ja sealt saime edasi autoga Laitse. Alguses läksime Aadama juurde. Uksest sisse astudes oli mul tunne, et ma lihtsalt tahaks koju minna. Pärast läksime etibari juurde. Kell pool kuus saime lõpuks magama ja pole väga kiita, et viis inimest magasid ühes voodis. Ehk siis ennast liigutada ei saanud. Hommikul läksime 2 korda olematu bussi peale kuna peatus.ee -s on täiesti valed bussiajad. Õige bussi peale saime kell pool 1 ja kella kaheks olime minu juures sest linnas suutsime veel ühest bussist maha jääda. Ütleks et 14 ja laupäev on kõvasti halvem kui 13 ja reede. Nüüs olen kodus uni on tappev katsun vastu pidada.
Tuesday, January 10, 2012
Monday, January 9, 2012
Saturday, January 7, 2012
Öösel olin Ketu pool. Vaatasime kella poole kaheni igasugu videoid. Lõpuks saime magama.
Olin pannud endale äratuse kella 8.45 kuna kell 10 pidime olema juba Rahvusraamatukogus kus algas psühholoogia loeng. Ärgata suutsin ikkagi kell 9. Sättisime end valmis ja Helen viskas meid autoga ära. Nii tore, et lõpuks on lumi maas ja korralikult.
Loengust oleksin ma tegelikult oodanud enamat. Lootsin, et ehk rääkitakse ka hobuse psühholoogikast. Kuid peamised teemad oli siiski liiga üldised. Kõik polnud isegi mitte ratsutamisega seotud. Tegelikult polnud see loenudpidaja isegi spetsaliseerunud ratsutamisele vaid ta rääkis kõigest - vibulaskmine , ujumine , korvpall jne. Aga ega väga viga polnud, jäin rahule ja loodan nii mõndagi tulevikus praktiseerida.
Loeng lõppes kell 13.00 siis läksime trolli peale ja veska. Läksime ketuga ennem veel mäkist ka läbi. Ostsime süüa ja läksime veska.Avastasin et mul on rahakott kadunud.Mul polnud sentigi raha võistluste jaoks. Jumal tänatud et ma ennem mäkis jõudsin ära käija. Kuid siiski kõik mu kaardid- pangakaart,ID-kaat ja muud klendikaardid olid seal sees ja neid oli umbes 10.Susanna ja Vanessa olid nii toredad et laendasid mulle raha, mul pole õrnaaimugi kust ma muidu oleksin raha saanud.
Võistlused pidid algama kell 15.30, kuid alles kell 15.00 hakati siluma ja õigeks ajaks valmis ei jõutud. Alustasime vist kella neljast kui õigesti mäletan.´Stardijärjekorras oli 15.
Panin hobuse valmis läksin koridori jalutama. Veidi aja pärast sain soendama. Soendus oli üprski hea. Kuigi mulle ei meeldi soojenusalaga võistlused, sest minumeeselt on ruumi nii vähe. Enne mind startis Ketu.
Läksin starti.Läksin 1 peale hea tempoga ja proovisin mitte tõmmelda.Puhas. Sõitsin rajani välja ja pööre 2 samuti puhas. 3 oli tagasipöördega lattaed mis oli ka puhas. 4 ronisin kaelapeale, aga Roger suutis mind päästa ja puhas.Viies oli süsteem sammus klappisid ilusti ja puhas. Kuues oli plank ka puhas. Seitsmes oli okser puhas. kaheksas oli nõmeda pöördega ja unustasin selle takistuse olemasolu ja ajasin maha. Pööre üheksandale, Tunnen kuidas sadul vajub. Pressin ja pressin aga ma ei saanud sadulat tagasi selja peale ja see lendas täiesti küljepeale. Katkestasin.
Võtsin sadulat tagantpoolt tõstva pehmenuse ära ja sain viimasena uues võimaluse startida. Põhiparkuur oli puhas. Nägin sammu ei roninud ette. No super miks ma ei või koge nii sõita vaid pean ikka alguses kõik ära rikkuma. Sain ümberhüpped ka sõita samamoodi puhas. Olin küll veid pettunud et ma ei suuda koheselt parkuuri sõita nii nagu peab. Kostja ei öelnud mulle MITTE ÜHTEGI sõna. Isegi parkuuri ei vaadanud ta minuga... oleks ju võinud. Ise olen rahul ja sain oma lohutusauhinnalise viienda koha.
Kirjutage kommentaaridesse, et mis teid rohkem huvitab, kas see kui ma ratsutamisest kirjutan või võiksin hoopis muust ka rohem kirjutada :)
Olin pannud endale äratuse kella 8.45 kuna kell 10 pidime olema juba Rahvusraamatukogus kus algas psühholoogia loeng. Ärgata suutsin ikkagi kell 9. Sättisime end valmis ja Helen viskas meid autoga ära. Nii tore, et lõpuks on lumi maas ja korralikult.
Loengust oleksin ma tegelikult oodanud enamat. Lootsin, et ehk rääkitakse ka hobuse psühholoogikast. Kuid peamised teemad oli siiski liiga üldised. Kõik polnud isegi mitte ratsutamisega seotud. Tegelikult polnud see loenudpidaja isegi spetsaliseerunud ratsutamisele vaid ta rääkis kõigest - vibulaskmine , ujumine , korvpall jne. Aga ega väga viga polnud, jäin rahule ja loodan nii mõndagi tulevikus praktiseerida.
Loeng lõppes kell 13.00 siis läksime trolli peale ja veska. Läksime ketuga ennem veel mäkist ka läbi. Ostsime süüa ja läksime veska.Avastasin et mul on rahakott kadunud.Mul polnud sentigi raha võistluste jaoks. Jumal tänatud et ma ennem mäkis jõudsin ära käija. Kuid siiski kõik mu kaardid- pangakaart,ID-kaat ja muud klendikaardid olid seal sees ja neid oli umbes 10.Susanna ja Vanessa olid nii toredad et laendasid mulle raha, mul pole õrnaaimugi kust ma muidu oleksin raha saanud.
Võistlused pidid algama kell 15.30, kuid alles kell 15.00 hakati siluma ja õigeks ajaks valmis ei jõutud. Alustasime vist kella neljast kui õigesti mäletan.´Stardijärjekorras oli 15.
Panin hobuse valmis läksin koridori jalutama. Veidi aja pärast sain soendama. Soendus oli üprski hea. Kuigi mulle ei meeldi soojenusalaga võistlused, sest minumeeselt on ruumi nii vähe. Enne mind startis Ketu.
Läksin starti.Läksin 1 peale hea tempoga ja proovisin mitte tõmmelda.Puhas. Sõitsin rajani välja ja pööre 2 samuti puhas. 3 oli tagasipöördega lattaed mis oli ka puhas. 4 ronisin kaelapeale, aga Roger suutis mind päästa ja puhas.Viies oli süsteem sammus klappisid ilusti ja puhas. Kuues oli plank ka puhas. Seitsmes oli okser puhas. kaheksas oli nõmeda pöördega ja unustasin selle takistuse olemasolu ja ajasin maha. Pööre üheksandale, Tunnen kuidas sadul vajub. Pressin ja pressin aga ma ei saanud sadulat tagasi selja peale ja see lendas täiesti küljepeale. Katkestasin.
Võtsin sadulat tagantpoolt tõstva pehmenuse ära ja sain viimasena uues võimaluse startida. Põhiparkuur oli puhas. Nägin sammu ei roninud ette. No super miks ma ei või koge nii sõita vaid pean ikka alguses kõik ära rikkuma. Sain ümberhüpped ka sõita samamoodi puhas. Olin küll veid pettunud et ma ei suuda koheselt parkuuri sõita nii nagu peab. Kostja ei öelnud mulle MITTE ÜHTEGI sõna. Isegi parkuuri ei vaadanud ta minuga... oleks ju võinud. Ise olen rahul ja sain oma lohutusauhinnalise viienda koha.
Kirjutage kommentaaridesse, et mis teid rohkem huvitab, kas see kui ma ratsutamisest kirjutan või võiksin hoopis muust ka rohem kirjutada :)
Wednesday, January 4, 2012
Tegelikult me ju pidime täna Erlega kell 12 veska minema. Lubasime isegi üksteisele ja vandusime, et suudame ärgata. Peale poole tunnist äratuskella kinni panemist ma ärkasin ja helistasin Erlele. Te võite kolm korda arvata mida ta tegi. Otseloomulikult magas. Tegelikult ma isegi korraks uskusin, et ta suudab ärgata.
Lõpuks saime veska....kell kolm. Vahetasime ruttu riided ja tegime seda mida tegema pidime. Jumal hoia, kell oli 16.46 kui ma läbi raskuste läksin hobust valmis panema. Ma ei saanud ise ka aru mida ma teen. Kaisa õnneks aitas mind. Jõudsin maneezi natuku peale viite. Sõitsin ja ´õitsesin´ nagu Ketu mu kohta tabavalt ültes. Ma võtsin asja rahulikumalt kui tavaliselt. Ainult Roger kippus tagant üles loopima. My ka juba mõtles, et natuke veel ja ma kukun. Tegin veel galoppi ja sõitsime Erlega otsa üksteisele. Ma ei tea, ei oska midagi öelda. Trenn nagu trenn ikka. Peale trenni avastasin Rogerilt kaelapealt mingi lööve sarnase asja. Näitasin Ailile ka aga ta ütles, et ta on ennast kusagile hõõrunud või on koplis teda keegi hammustanud.
Homme kutsus Erle mind Arenasse aga see jääb siiski ära vist, kuigi tegelt nagu tahaks minna. Teen hoopis midagi kasulikku ja lähen kell 17.00 Veterinaaria loengusse mis lõppeb alles kell 20.00. Parem oleks, et see huvitav oleks.Hommikul veska ka, kordetan Rogerikest ja pärast siis loengusse. Mind muudab kurvaks fakt, et ´peaaegu kohe algab kool. Pildid on eilsest hüppetrennist :)
Tuesday, January 3, 2012
Kui vähe on meil aega teineteisele
Täna olime Celiniga kahekesi trennis ja trenn hakkas juba 12.30. Milline piin oli ennast sinna tassida. Ärkasin hommikul läbi raskuste, kuid siiski ärkasin. Tegin kõikke nii aeglaselt kui vähegi suutsin. Lõpuks kui ma 11.38 bussi peale läksin siis tuli Ketu ka mulle vastu sest ta vist ei olnud midagi targemat teha. Tallis täpselt sama, lihtsalt ei jaksanud midagi teha. Celin jõudis natuke peale 12.
Hirm trenni ees oli meeletu, juba üksnes mõte, et meid on ainult 2 tükki ja täna sellele on Kosjal rohkem võimalust meie kallal vinguda. Ühte nurka oli maneezi rull jäetud, mida Roger meeletult kartis. Kostja pani meile mingid kollased torud mis tegelikult olid vist lattideks mõteldud ja ta kartis neid ka meeletult.
Mind häirib fakt, et ma teen iga trenn täpselt samu vigu. Tekib küsimus, et kas ma ei saa eesti keelest aru või ? Ta käsib mul kannaga sõita aga mina pressin ikka säärte vahele ja piiran ta liikumist põlvedega. Aga mulle jäävad elu lõpuni meelde Larsi sõnad `PÕLVED KINNI , PÕLVED KINNI , PÕLVED KINNI`. Uskuge mind see ümberõppimine on tohutult raske. Ma ju annan endale aru, et jalg peab puusast liikuma aga ma olen ilmselgelt liiga loll, et seda praktiseerida.
Kui soendus tõkkeid hüppama hakkasime, siis hakkasid mu vead jälle korduma. Liiga vähe kanda, ei hoia lõpuni ratset käes, tahan teda enda kehaga hüppama panna,viskan ratsme enne tõket ära ja tekitan sellega temas ebakindlust, rebin teda eest ja üritan sammu parajaks teha kuigi see peaks hobuse vaadata olema , vaatan maha ja teen veel kõikke muud ebavajalikku.
Aga lõpuks, hakkas midagi toimuma. Ma ei rebinud teda enam. Aga lihtsalt mu tekib ebakindlus, et kas ta ikka hüppab , kas ta läheb alla või läheb hoopis kaugelt. Kõik need küsimused otsivad vastust mu peas ja ma lihtalt ei suuda ennast lõdvaks lasta ja lihtsalt tal minna anda. Vahel hakkan üldse üleliia kihutama. Ma võikski neid vigu siia loendama jääda sest neid on lõputult.
Igaljuhul laupäeval on Veskas mingitmoodi treeningvõistlused ja teen seal vist 2 starti.
Subscribe to:
Posts (Atom)