2012

Ma mäletan nii hästi kuidas me alles eelmisel aastavahetusel Erlega rõdul istusime. Lootsin väga, et tuleb hea aasta. Tegelikult on jälle üks aasta möödunud liiga kiiresti. Nii vähe asju on juhtunud, mis on tõesti head ja meeldejäävad. Nüüd tuleb jälle loota, et 2013 on just see aasta, mis tuleb hea.

Ma luban endale, et uuel aastal ma pole selline pidur nagu ma siiani olnud olen. Üritan nii palju teha kui jaksan. Kevadel üritan jälle ratsutama hakata. Koolis peaksin tegelikult rohkem pingutama. Peaksin teistega rohkem arvestama ja asjadesse paremini suhtuma.

Pärast seda kui ma Veskast tagasi Kohilasse läksin, on esimene asi mis meenub Kevadtuuri esimene nädalavahetus ja siis teine. Pärast seda otsekohe EMV. Üldse need nädalavahetused mis ma linnast välja veetsin. Pärast juulit oli nii palju aega mõelda sellele, et mis edasi saama hakkab. Otsustasin, et võtan aja maha ja üle nelja aasta teen midagi teistmoodi. Otsustasin, et puhkan ja ei veeda tervet suve jälle tallis. Ma olen isegi rahul, et ma sellise otsuse tegin kuigi alguses oli tohtult raske, sest ma olin nii harjunud sellega mis mul oli. Aga preagu ma juba vaikselt igatsen hobuseid, tõesti igatsen....

Ma olen jube pettunud endas, et ma lasen oma ellu valesid inimesi ja siis pärast kahetsen. Ma olen kohati liiga avatud ja usaldan inimesi liiga kiiresti. Kahetsen, kahetsen, kahetsen... Igakord kahetsen aga ma ei oska oma vigadest õppida.

Tahaksin, et saaksin ennast muuta. Olla hoopis teistsugune. Tean, et ma teen nii palju asju valesti. Aga ma ei viitsi olla parem inimene, võibolla ma lihtsalt ei oska. Võiksin osata vähemalt teiste vastu hea olla.
Okei ma olen juba liiga deep, ei viitsi enam :D

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma olen tegelikult väga palju teinud sellel aastal, nii head kui halba. Loodan, et 2013 tuleb veel parem ! Ma olen jube tänulik, et mul on nii palju häid sõpru kes mind kannatada suudavad.

Roger-Lastering 2012

Vahel tahaks, et mul oleks koht kuhu ma saaks kirjutada kõik oma mõtted, ilma et ma peaks muretsema , et keegi neid kunagi näeb. Aga ilmselt meie maailmas sellist kohta ei eksisteeri.

Mul on tohutult vedanud, et minu ümber on kas või paar sellist inimest kes mind mõistavad ja alati minu jaoks olemas on.  Muidugi on ka sellised, kes ainult siis olemas on kui nad ise midagi vajavad, see tähendab inimesi kes puhtalt omakasu peal väljas on.

Te ei kujuta ette kui raske on mul üksi hakkama saada. Kui palju on õhtuid kus ma üle kõige sooviksin, et mu ema praegu kodus, minu juures oleks. Hommikul ärgates ei ole mul mitte kellegagi rääkida ja sama on õhtul magama jäädes. Nii raske on. Paljude arvates on jube lahe, kui saaks ainult üksinda elada. Ma arvasin alguses täpselt samamoodi. Kui ma umbes kuu olin juba niiviisi hakkama saanud, siis hakkasin aru saama, et tegelikult pole nii üldse hea. Nii väga tahaks, et kõik oleks teistmoodi. Miks just mina pean selles rõvedas mustamäe korteris elama, miks just mina pean olema see kes ma olen....

Ma kohitavalt vihkan enda juures seda, et ma nii emotsionaalne olen. Vahel ei saa isegi aru mis mind jälle nutma on ajanud. Jube tihti tuleb ette selliseid õhtuid kus lihtsalt nutan, ilma mingi põhjuseta. Samas on pärast jälle hea tunne, nagu vaba või ma ise ka päris täpselt seletada ei oska. Tahaksin, et ma oskaks oma tundeid palju paremini sõnadesse panna.

Olgu, jah, ma tõesti teen seda praegu. Pole juba väga kaua midagi kirjutanud, lihtsalt pole viitsinud.
    Mul on preagu kõik nii hästi, lausa suurepärane. Mu ellu on lihtsalt nii palju head juurde tulnud. Olen nüüd gümnaasiumis, siiani olen enam vähem hästi hakkama saanud, loodan edasipidi ka hakkama saada. Vahepeal oli rebaste ristimine ja pidu. Oma peoga saime me küll kuulsaks... AK, delfi, õhtuleht. Järgmine nädalavahetus lähme Rootsi paralleelkalassidega.Hetkel olen jälle tagasi Kohilas, lihtsalt ei suutnud enam eemal olla. Sõidan hetkel ikka Rogeriga ja kõrvalt ka teistega.
Ahajaaaa ma käisin Nickelbacki kontsertil ka, uskumatu lihtsalt. Ma nutsin ja nutsin ja nutsin. Chad on niii kuum ja aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah, kirjeldamatu.
     Ma ükskord pean veel ütlema, et kui rahul ma kõigega olen. On jälle keegi, keda saab usaldada ja kes on lihtsalt niii hea. Lihtsalt nii hea on kui sa saad kellegagi pingevabalt rääkida, ilma mõtlemata. Te ei kujuta ette kui hea, lihtsalt niiiiiniiiiiiiiiiii hea. Okei ma lõpetan, ei kontrolli enam ennast muidu ja ütlen liiga palju.
 Ja praegu ma elangi üksi. Natuke raske on aga saan hakkama. Tahaks veel nii palju kirjutada, aga lihtsalt ei oska. Ei taha.

 

Nagu paljud juba teavad siis lõpetasin ma ratsutamise. Kuigi ma pole veel kindel kas ma lõpetasin jäädavalt või mitte. Loodan siiski, et ma leian võimaluse jätkamiseks, sest mulle vastasel korral jätan seljataha neli pikka aastat oma elust. Kuigi ma olen tegelikult meeletult rahul.

 Tunne on tühi. Ei oska nagu midagi oma ajaga peale hakata ja paljud tuttavad on ka ratsutajad. Või mis paljud, pigem enamus. Nüüdseks pole juba kuu aega sadulas istunud.Ahjaaa sõitsin ka Eesti meistrikaid, see oligi viimane kord kui ratsutasin aga ma luban teile et mitte viimane.

.

Kardan, et selle aasta lõpus saab ka minu ´´ratsutaja karjäär´´ lõpu...

15.Juuni oli mul lõpetamine. Siinkohal tänan väga neid kes ise ka kohale tulid :´) Eksami hinded olid järmised:   Eesti keel-4 Matemaatika- 2 mille parandasin 3 ja Ühiskond 4. Olen tegelikult isegi rahul. Homme saan oma tuunistuse kätte alles, kuna ma ei saanud seda õigel kuupäeval.

Älisi blogi on suvepuhkusel. Kirjutasn siia nii palju kui aega ja viitsimist on :)

Tallis on kõik nii allamäge. Rogeriga võistelda ei saanud kuna ta lonkas ja kogu võistlus oligi üks suur nali. Sellel ja eelneval nädalal olen tohutult töid parandanud ja paar päeva on veel jäänud. Nädalavahetusel olin Ruilas oli korralik. Lõpukleidi leidsin ka viimaks ja juuksuriaeg ka olemas. Aga ärge vihake mind et ma ei kirjuta sest tõesti tegemist on liiga palju ja juba neljapäeval jälle off to Ruila

Olen jälle oma blogi unarusse jätnud.
See oli vist mai esimene nädal, kui Roger lonkas teadmata põhjusel. Tänu sellele jäi ka Perilasse minek ära.
Nüüd on jälle sama lugu.

 Eile talli minnes võtsin Rogeri boksist välja ja hobune kõndis lihtsalt kolme jala peal. Jalg oli paistes. Jahutasin seda külma veega, panin külmageeli ja jalg pinde sisse. Ma usun, et need lonked tulevad selle kohutava tagumise pärast, mis söögi ajal toimub. Loll komme mille ta veska grupikatelt ära õppis.

Ka minuga pole lood just parimad. See oli vist laupäev, kui Carina talus oma sünnipäeva pidas. Meie siis Meeliga tõstsime seda rasket õue lauda talusse. See oli lihtsalt mega raske, raskemad kui osad veska takistused . Õhtul läksin koju siis tundsin, et tõesti selg oli valus nagu alati peale millegi raske tassimist.

Pühapäeva hommikul läksime talli ja ma läksin siis garderoobi riideid vahetama. Kummardasin ja tõusin püsti, seljast käis läbi õudne ragin. Pilt kadus vaikselt silme eest, kõrvus hakkas kumisema ja ma lihtsalt vajusin põranda peale. Varsti ei näinud enam midagi ja järjest halvem oli olla. Jõin külma vett ja täna sellele suutsin ma kuidagi ennast talli ette istuma vedada. Kõndida oli väga valus. Istusin päev otsa talli eest ja õhtul viidi mind Kohila kiirabisse, sest olukord oli väga halb. Seal käidud läksin rongi peale, kus ma terve tee pikutada sain. Rongi jaama vastu tellisin takso ja otse kodu poole. Vaevaliselt sain ma trepist üles, hea oli lõpuks kodus olla.

Nüüd olen terve nädala kodus istunud. Järgmisel pühapäeval võistlen Rogeriga 75cm ja 90cm ja Feliciaga 90cm ja 105cm.
Täna tuleb Kostja Kohilasse ja kuna ma Rogeriga trenni minna ei saa siis lähen Raveniga(Lotta uus kits) kes mulle nüüd viieks päevaks sõita on.

Juba on 26.aprill ja see tähendab, et ma olen 26 päeva juba Kohilas olnud.

20. Mai on Kohilas esimesed võistlused sel aastal ja korraldamisele aitan kaasa ka mina. Ühest küljest on see tore aga teisest küljest ei tea kuidas hakkama saaime. Rajameister on ilmselgelt meie Lepp. 

Kuid ennem oleks plaan minna ka Perilasse võistlema. 

Vahepeal käisin ka lõpureisil aga sellest väga rääkida ei saa kuna blogi on siiski avalik. Laupäeval õhtul kell seitse väljus laev aga sadamas olime juba kella neljast. Umbes kolmveerand viis saime laeva ja pakkisime asjad lahti. Võib öelda, et sellest kajutist sai kaheks ja pooleks päevaks meie kodu. Natukese aja pärast kutsusid poisid meid kaarte mängima ja edasi võite ise arvata mis õhtu jooksul toimus. Esimene õhtu oli siiski rahulik.

Hommikul jõudsime Peterburgi ja sadamas oli meil peaaegu kohe vastas buss. Sõitsime läbi linna, kõik vingusid ainult, et tahavad süüa. Kuigi söögini oli aega neli tundi. 

Käisime veel kusagil vanas vanglas, kus lasti kahurist kuuli või ma ei tea mida. See oli väga õudne kõva pauk, hakkasin nutma. Ehmatas ikka täiega ära. 

Pärast käisime mäkist läbi ja siis meid viidi kusagile imelikku poodi. Seal ostsin mõned asjad. Sain ise kätte Redbulli mis on Venemaal alla 18.aastastele keelatud. Olin rahul, paralleelikalt küsiti vanust aga kuna ta venekeeles seda öelda ei osanud siis müüja keeldus vaidlemast ja saime oma Redbullid kätte. Sõitsime sadamasse ja saime kiiresti laeva. Õhtul ja öösel party jätkus.

Hommikuks olid kõik rampväsinud. Sõitsime Helsinkisse ja saime seal ka veidi vaba aega. Shoppasime Foorumis ja otsustasin, et pean kiiremas korras emaga Soome kaasa minema.

Soome läksime laeva ja sõit jätkus Tallinnasse. Kõik magasid põrandal või seina ääres. 

Igaljuhul oli parim reis mida üks üheksas klass tahta võib.

Eile käisin tallis ka. Täna Carina helistas ja ütles, et Roger on täiesti krapmis ja liikuda ei taha. Eks näis mis homme teeb :/ Loodan, et saab korda.