Mul on tohutult vedanud, et minu ümber on kas või paar sellist inimest kes mind mõistavad ja alati minu jaoks olemas on. Muidugi on ka sellised, kes ainult siis olemas on kui nad ise midagi vajavad, see tähendab inimesi kes puhtalt omakasu peal väljas on.
Te ei kujuta ette kui raske on mul üksi hakkama saada. Kui palju on õhtuid kus ma üle kõige sooviksin, et mu ema praegu kodus, minu juures oleks. Hommikul ärgates ei ole mul mitte kellegagi rääkida ja sama on õhtul magama jäädes. Nii raske on. Paljude arvates on jube lahe, kui saaks ainult üksinda elada. Ma arvasin alguses täpselt samamoodi. Kui ma umbes kuu olin juba niiviisi hakkama saanud, siis hakkasin aru saama, et tegelikult pole nii üldse hea. Nii väga tahaks, et kõik oleks teistmoodi. Miks just mina pean selles rõvedas mustamäe korteris elama, miks just mina pean olema see kes ma olen....
Ma kohitavalt vihkan enda juures seda, et ma nii emotsionaalne olen. Vahel ei saa isegi aru mis mind jälle nutma on ajanud. Jube tihti tuleb ette selliseid õhtuid kus lihtsalt nutan, ilma mingi põhjuseta. Samas on pärast jälle hea tunne, nagu vaba või ma ise ka päris täpselt seletada ei oska. Tahaksin, et ma oskaks oma tundeid palju paremini sõnadesse panna.
No comments:
Post a Comment