älis

Kodus on kõik totaalselt halvasti.Eile läksime emaga tülli, kuna ta oli joonud ja arvas, et ma müün narkootikume. No mida veel? Just siis kui ma ütitan nii tema meele järgi olla, pöörab tema kõik vastupidiseks. Ta otsis mu riidekapi ja enamus kotid läbi. Kas ta tõesti lootis sealt narkootikume leida, kas ma jätan endast mulje nagu ma oleks koguaeg peale teinud ja midagi tarvitanud või hoopis olen ma narkootikumide müüa moodi?


Kui ma tema tuppa vannitoast tulin, siis ta küsis et mida ma tegin seal nii kaua. Kas ma tõesti pean talle oma igast tegevusest aru andma ,endaarust olen juba piisavalt vana sellejaoks, et natukenegi vabadust tunda. Mitte, et ma mõtlen ennast vastutavaks enda eest, mida ma ju tegelikult tõesti ei ole.Ma tean, et ta muretseb ja tahab ainult head mulle aga see kord läks ta ülepiiri.



Me röökisime ja karjusime umber kolmveerand tundi ja lõpuks läksime üksteisele kätega kallale.Ma tunnistan, et vahel ma ei suuda ennast kontrollida aga samuti on ka temaga ju.Ta lihtsalt ei kuula mind ja surub ainult enda arvamust peale. Minul ei jää siinkohal midagi öelda.

Õhtul või õigemini öösel helistas ta Pekkale ja rääkis kõik täpselt nii, et mina olen süüdi, mina alustasin tüli , mina läksin kallale ja ainult mina tegin seda kõikke.Lõpuks ütles ta, et ratsutamisest võin ma und näha ja raha nemad mulle ei anna. Nutsin lihtsalt nutsin ja ei suutnud lõpetada. Aga siiski tuli ta ja palus vabandust , samuti ka mina.Tean, et me mõlemad olime süüdi.


Hommikul tundis algselt kõik normaalne, kui siiski ma vist eksisin. Olin õhtul tema kätte oma võtmed andnud ja ta kaotas need ära, või õigemini jättis need arvatavasti taksosse. Kuid süüdi jäin järjekordselt mina, ütles et ma valetan ja hoopis mina kaotasin need ära.


Nüüd tallist koju tulles helistasin ma talle ja ta ütles, et asi ei saa enam nii jätkuda ja ta läheb kohe psühholoogi juurde. Mina ei tea, ma ei oska enam midagi teha ja samuti ei ole mul selleks jaksu. Täna kui asjad väga hulluks lähevad siis ma lähen Meeli juurde.