Jäänud on veel vaid 9 päeva, uskumatu kui kiiresti aeg lendab....
Aga siiski ma pean teiega oma õnne jagama. Ma olen nii uskumatult õnnelik, sest nickelbacki uus plaaat tuli välja ja see on kirjeldamatu, sõnadesse pandamatu, uskumatu. Täna läksin kooli viiendaks tunniks kuna ma ei suutnud eile normaalselt magama minna, olin kohustatud kuulama kõik laulud umbes 5 korda läbi. Ja nüüd teen seda juba uuesti.
Tegelikult ma läksingi kooli vaid arvutiõpetuse pärast, sest ma ei taha ju ometi jääda kursust kordama. Polnudki seal tunnis juba mitu nädalat käinud, tunnistan et alguses ei saanud ma tõesti midagi aru. Õpetaja ütles tunni alguses, et ta teeb töö. Aga lõpuks ta siiski sai aru, et enamus meist pole päris tükkaega tunnis olnud.
Pühapäeval käisin Larsi trennis. Tekkis tunne, et mul vist pole mõtet ratsutada. Kõik läks nii halvasti kui vähegi sai. Roger ka oli lõpuks nii närvis, et ma ei saanud lihtslt trenni edasi teha. Olid ka mõned korrad kus ma lihtsalt hakkasin nutma sest kurb on mõelda et ma olen pooltesit aastat teinud .... mitte midagi.
Sometimes it is so hard that it would be easier to give up
No comments:
Post a Comment