Imelik on mõelda, et alles 4 kuud tagasi ma peaaegu, et ei suhelnudki Erlega. Veskimetsa minnes muutus kõik.
Erle on inimene kes on avanud mulle nii mõnedki teistsugused vaated maailmast. Ta on inimene kellele ma võin usaldada ka oma suurimad saladused ja rääkida kõigest mis hetkel peas on, häbi tundmata.
Ma poleks kunagi uskunud, et kellelgi võib olla nii raske elu, et keegi üldse oskaks selliste raskustega toime tulla ja elada. Te ei kujuta ette kui tore üks inimene olla võib, see on kirjeldamatu. Nii tugev aga samas nii õrna hingega.
Alguses nagu polnudki millestki rääkida peale ratsutamise ja hobuste. Kuid nüüd tahaksingi ma lihtsalt tundide viisi temaga juttu rääkida. Erle, ta on nii mõistev ja hea inimene.
Ta on ilus nii seest- kui ka väljaspoolt.
Erle, ma palun ära unusta mind ja sa võid alati mulle külla tulla. Lihtsalt helista, ma alati ootan sind :)
Mul pole nii rasket nädalat olnudki, kui see nädal. Ma ei oska kuidagi olla, nii raske on kohaneda. Ma ei teagi kas ma üldse tahan kohaneda uue talliga. See pole ju minu jaoks uus, lihtsalt mulle ei meeldi keskkonna vahetus. Tahaksin lihtsalt võtta asjad ja ära minna. Pühapäeval kui ema ja Pekka mulle Kohilasse järele tulid, siis ma lihtsalt ei suutnud. Nutsin terve auto tee ja mõtlesin kui väga ma tahaks tagasi võtta kõik need päevad mil ma veskas ei käinud.
Olgu selle postitusega tahan ma öelda, et mul on pöörane Erle igatsus :´(
Sometimes it is so hard that it would be easier to give up
No comments:
Post a Comment