Thursday, April 26, 2012


Juba on 26.aprill ja see tähendab, et ma olen 26 päeva juba Kohilas olnud.
20. Mai on Kohilas esimesed võistlused sel aastal ja korraldamisele aitan kaasa ka mina. Ühest küljest on see tore aga teisest küljest ei tea kuidas hakkama saaime. Rajameister on ilmselgelt meie Lepp. 
Kuid ennem oleks plaan minna ka Perilasse võistlema. 
Vahepeal käisin ka lõpureisil aga sellest väga rääkida ei saa kuna blogi on siiski avalik. Laupäeval õhtul kell seitse väljus laev aga sadamas olime juba kella neljast. Umbes kolmveerand viis saime laeva ja pakkisime asjad lahti. Võib öelda, et sellest kajutist sai kaheks ja pooleks päevaks meie kodu. Natukese aja pärast kutsusid poisid meid kaarte mängima ja edasi võite ise arvata mis õhtu jooksul toimus. Esimene õhtu oli siiski rahulik.
Hommikul jõudsime Peterburgi ja sadamas oli meil peaaegu kohe vastas buss. Sõitsime läbi linna, kõik vingusid ainult, et tahavad süüa. Kuigi söögini oli aega neli tundi. 
Käisime veel kusagil vanas vanglas, kus lasti kahurist kuuli või ma ei tea mida. See oli väga õudne kõva pauk, hakkasin nutma. Ehmatas ikka täiega ära. 
Pärast käisime mäkist läbi ja siis meid viidi kusagile imelikku poodi. Seal ostsin mõned asjad. Sain ise kätte Redbulli mis on Venemaal alla 18.aastastele keelatud. Olin rahul, paralleelikalt küsiti vanust aga kuna ta venekeeles seda öelda ei osanud siis müüja keeldus vaidlemast ja saime oma Redbullid kätte. Sõitsime sadamasse ja saime kiiresti laeva. Õhtul ja öösel party jätkus.
Hommikuks olid kõik rampväsinud. Sõitsime Helsinkisse ja saime seal ka veidi vaba aega. Shoppasime Foorumis ja otsustasin, et pean kiiremas korras emaga Soome kaasa minema.
Soome läksime laeva ja sõit jätkus Tallinnasse. Kõik magasid põrandal või seina ääres. 
Igaljuhul oli parim reis mida üks üheksas klass tahta võib.
Eile käisin tallis ka. Täna Carina helistas ja ütles, et Roger on täiesti krapmis ja liikuda ei taha. Eks näis mis homme teeb :/ Loodan, et saab korda.











Friday, April 13, 2012

Jälle, olen teid oma elust välja jätnud. Olen Kohilas, nagu te teate. Kõik sujub ja läheb paremuse poole. Plaan oleks 29.aprill sõita Lasteringi 2 etappi veskas. Tahaks teile nii palju öelda aga miski pole veel kindel :(

Thursday, April 5, 2012

Born to die

Imelik on mõelda, et alles 4 kuud tagasi ma peaaegu, et ei suhelnudki Erlega. Veskimetsa minnes muutus kõik.
Erle on inimene kes on avanud mulle nii mõnedki teistsugused vaated maailmast. Ta on inimene kellele ma võin usaldada ka oma suurimad saladused ja rääkida kõigest mis hetkel peas on, häbi tundmata.
Ma poleks kunagi uskunud, et kellelgi võib olla nii raske elu, et keegi üldse oskaks selliste raskustega toime tulla ja elada. Te ei kujuta ette kui tore üks inimene olla võib, see on kirjeldamatu. Nii tugev aga samas nii õrna hingega.
Alguses nagu polnudki millestki rääkida peale ratsutamise ja hobuste. Kuid nüüd tahaksingi ma lihtsalt tundide viisi temaga juttu rääkida. Erle, ta on nii mõistev ja hea inimene.  Ta on ilus nii seest- kui ka väljaspoolt. 
Erle, ma palun ära unusta mind ja sa võid alati mulle külla tulla. Lihtsalt helista, ma alati ootan sind :)
Mul pole nii rasket nädalat olnudki, kui see nädal. Ma ei oska kuidagi olla, nii raske on kohaneda. Ma ei teagi kas ma üldse tahan kohaneda uue talliga. See pole ju minu jaoks uus, lihtsalt mulle ei meeldi keskkonna vahetus. Tahaksin lihtsalt võtta asjad ja ära minna. Pühapäeval kui ema ja Pekka mulle Kohilasse järele tulid, siis ma lihtsalt ei suutnud. Nutsin terve auto tee ja mõtlesin kui väga ma tahaks tagasi võtta kõik need päevad mil ma veskas ei käinud.
Olgu selle postitusega tahan ma öelda, et mul on pöörane Erle igatsus :´(

Sunday, April 1, 2012

palun, ma tahan Kohilast ära minna. Ma ei taha seal enam olla. Kui ma saaks, kui ma vaid võidaks lotoga raha siis ma läheksin ja ostaksin endale veska boksikoha. Need olid mu parimad neli kuud. Mulle ei meeldi kohila, laske mind veska tagasi....
Kõige rohkem igatsen ma Ketlinit ja Erlet :(